Tähenduse andmine ja julgus. Mõistus on võitmatu ja mõtted salakavalad, peale selle on neil võim emotsioonid kuhugi paku alla peitu lükata. Või noh, mis emotsioonid, see on ju ka peas. Kõik on peas. Samal ajal kui päriselt on kõik hoopis kehas. Kuigi ka mitte ainult.

Mitte midagi mõelda, mitte midgai ette teada ja lihtsalt olemas olla on hetketi siiski nii imeline. Olla nii, et ka järgmisel päeval oleks selle olemise pärast hea. Ja mitte kuidagi imelik või et eitea….

Mõned kummalised kokkusattumised ja kohtumised sõpradega, keda pole kaua näinud. Vahepeal kuidagi oskad helistada niiväga õigetel hetekedel.

Lisaks täna veel joogatund ja üks huvitav pakkumine, mis võib ühe väga vägeva (selle sõna kõige otsesemas mõttes) inimesega kokku viia. Lõpuks tõlgid vaikselt prantsuse keelt ja vaatad küünlaid aknal. Ja ilus ja hea on tunne, et kaamose aeg teeb hoopis õnnelikuks. Omal kummalisel moel. Teate kui ilus on see hommikune valgus….. Müstiline. Ainus motivatsioon, mille pärast tõusta. Ja see soe niiske õhk männimetsarajal. Ning iseendas olemise tunne. See peamine, siiski.

Samas viimasel ajal on kõik need küsimused nii teisejärguliseks muutunud, kui mitte öelda, et kusagile tundmatusse haihtunud. Sest ka see filosoofiline teine plaan, mingi mõttemäng iseenda ja parimate sõpradega, ei ole minu jaoks enam huvitav. Praeguses protsessis olen ainult mina ja see maailm, mille ma enda ümber ehitanud olen. Ja siis väikesed abimehed, kes loodetavasti aitavad sel teoks saada. Tuge on tunda ja see on mõnus. Terviklikkus on tekkimas ja hetkel ei ole ruumi millegi muu jaoks.

Tegelikult on ju kõik täpselt selline nagu sa ise näed. Nagu sa ise endast välja annad teistele. Või siis ei anna. See on keeruline küsimus, eriti kunstis, kinokunstis. Stsenaariumides. Näiteks. Kummaline kahetisus – ühelt poolt jääb mulje, et tuleks olla aus ja kõik seljast visata, samas peaks justkui peitma mingit teist plaani. Mis võiks ideaalis ise enda eest rääkida. Minul samas kuidagi kulgevad asjad tavalislet vastupidi. Et ongi ainult too teine plaan. Ilma esimeseta, mis mind tõtt-öelda väga ei paelu.

Täna koju sõites olin meelega aeglane. Sest see kirjutis on ju ikkagi ennekõike minu laps. Ja selles on ükskõik millisel tasandil üsna palju mind ennast sees. “Sa ei saa olla Rodini mõtleja,” puistas T. Tõepoolest. Võib-olla siia ongi kutsa hauda kaevatud. Et ma alustan alati teisest plaanist, mis on minu jaoks iga kell olulisem kui esimene. Ka elulistes situatsioonides vist. Või noh, mis elulistes? Mis on elu, kohtumised, vestlused ja asjad? Kellele neid vestlusigi vaja? Mida need lõpuks meie arengule annavad? Ja ikkagi, kui ükskõik millest võib saada mõnel teisel hetkel ükskõik mis muu, siis on see kõik üks konstruktsioon. Mida hoiavad koos mingid pidevalt muutuvad tundevärelused. Milleta samas poleks elul mõtet. Kui nii, siis on põnevus garanteeritud. Aga kaks jalga tuleb väga kindlalt ja pidevalt maa peal hoida.

Ja mingis mõttes tuleb see helistamine ja jooksmine ja inimeste ühte kohta kokku kuhjamine ja kaadrisse laiali liigutamine väga õigel ajal. Sest iseenda jaoks on mind sellel suvel vist liigagi palju olnud. Piisavalt palju selleks, et asjad oleksid jälle minus õige koha peal. Ja et saaks vaikselt edasi vaadata. Eile latrna valguses said ka mõned uued algused kirja. Seemned alles, aga ikkagi. Tundub kuidagi veidi paradoksaalne, et kõige keerulisem ongi ju enda seest neid päris asju üles kaevata. Ma usun, et nad polegi minu puhul ehk niiväga sügaval, või vähemalt ma tean ka neid päris alumisi kihte üsna hästi. Aga ikkagi on ümber nii palju lärmi ja võsa, millest läbi murda. Samas, mis mõtet oleks üldse ilma kummaliste situatsioonide ja keeruliste isiksusteta hommikul rõdult kaugemale astuda.

Ja vahel teed endale oma asjatamistega nii palju nalja. Ja vahel… Jah vahel mõtled ilmselgelt liiga palju. Kuid siis korjad end jälle kokku ja jälle on väga naljakas. Aga kui pidevalt on võimalus iseendast ära käia ja ennast kõrvalt vaadata, emotsioonidesse ära uppuda kuigi juba sel hulpimise hetkel mõista, et kui vaid tahan, siis lõpetan kohe. Nagu nende sigarettidega, mida võib rõdul jalgu kõigutades teha lihtsalt seepärast, et on juulikuu. Siis on ju tegelikult nii, et midagi õieti polegi. Võib kõik välja mõelda ja järgmisel hetkel ära kustutada. Ja ega ma sellepärast enam hästi ei mõistagi, mis siis on ikka päriselt päriselt päriselt.

Küsimus ongi pigem selles, kas stsenaarium on juba olemas või pean ma selle ikkagi ise välja mõtlema? Igal juhul ei ole ma saanud sellega eelnevalt tutvuda. Kuid hetked siiski jäävad. Ja neid vabaks lasta ongi lihtsalt ilus.

Kusjuures hetkel ei olegi otseselt mingeid tükikesi, mida peaks kokku korjama. On mingi abstraktne üldine minema triivimine. Lähemale mingitele skeemidele võib-olla. Ja ehk on kõik natuke udune ainult sellepärast, et ma pole viimased kolm nädalat korralikult maganud. Ja see paneb võimsamalt olemise paratamatust tundma. Vahel ma tean, et olen seda protsessi väga nautinud. Seekod vist siiski mitte ei ole see kord. Ühtegi imet pole ammu olnud. Isegi imepisikest võnget sinnapoole mitte. Aga ma usun ikka, et see tuleb. Kuulamiseks ja nägemiseks tuleb ka aega varuda.

Tahaks maale rohu peale. Ja kohe üsna kauaks.

Hetkel on nii, et palju vist ei juhtugi. See tähendab, et lahtisi otsi ei ole ja kui ma olingi selle pärast paar päeva tagasi natuke kurb ja natuke rahutu, siis tegelikult on see ju pigem rõõmustav. Sest jälle on kõik kõik niiväga võimalik. Kaalutuse tunne on tagasi. Samas kaalutus tähendab kõige rohkem ka iseendaga kooskõlas olemist, ise oma asjade eest otsustamist, mitte kellestki, ka mitte mõttes, sõltumist.

Öösel sain siiski samas kummalist nõu, et ma peaks midagi proovima. Mõistuslikult see ei tundu hetkel väga õige. Aga võib-olla siiski. Tegelikult pole selgi ju vahet. Go with the flow.

Peeter tegi täna FB oma igapäevats mõttejoogat (nagu ta ise oma tegevust tabavalt nimetab) tsiteerides muuhulgas Oshot: “Kui sa ei karda, siis pole sul midagi varjata; siis võid sa olla avatud, võid kõik piirid kõrvaldada. Ja siis võid kutsuda teist, et ta tungiks sinu tuumani.”. Ma peaaegu saan sellega hakkama. Peaagu. Ja need hetked on tõepoolest imelised. Viimati oli just eelmise nädala algul, kus ma sain ühel hetkel aru, et mul ei ole enam tõesti mitte ühtegi piiri. Paradoksaalne on seejuuures see, et väga tihti on piiriks su enda tunded. Äärmiselt kummaline.

Samas, mis need tunded üldse on? Viimasel ajal tundub mulle, et see on üks kahtlaseim ja ebapüsivaim väärtus üldse. Väga petlik on lõpuks see, mille pealt need tekivad. Mingitel väga erilistel hetkedel tundub, et oh kõik ongi nüüd päris-päris-päris, kuid siis tuleb ikkagi kuskilt see kaalutlev küsimus, et “Kas ikka peaks?”, “Mis saab edasi?”. Rääkimata mingitest moraalinormidest, ühiskonnast, eetikast. Võik kui ongi nii võimas hetk, et sa ise ei küsi, siis küsib keegi teine. Ja lõhub ikka millegipärast ära.

Ja vahel on jälle nii, et nendel nii õrnadel eelhetkedel sõidab ühiskond juba sajaga sisse. Ja siis polegi tegelikult midagi teha. Aga kus see päris siis on? Kui isegi need asjad, mis esialgu tunduvad ehedad, jätavad paari kuu pärast täiesti külmaks? Või on asi siis selles, et selle mõne aja pärast oled kogu oma energia ise oskuslikult sealt mujale transformeerinud ning tagasi tuua seda enam ei saa. Või tegelikult saaks, aga enamasti pole endal enam selleks motovatsiooni. Ja kui see kõik on mõeldav selle süsteemiga, et sa lihtsalt mõtled ennast sisse ja siis mängeleva kergusega välja, siis kus on see, mis pärselt teekski jalad nõrgaks? Või on see ka vaid konstrukstioon? Talvevaimulaadal proovisin ka seda kanaliseerimse teemat kellelelgi kamina ääres avada, mispeale too keegi leidis, et see olevat üsna shamanistlik lähenemine….

Ma ei tea mitte midagi. Aga ausus on ikkagi see, mille abil võib vist jõuda sellele Miski tunnetamisele natukenegi lähemale….