Kui nüüd tagasi mõelda, siis ehk sai mulle midagi hoopis hoopis olulisemat selgeks kui see, mis nendes laternatuledes ja keskeuroopalikus detsembrivihmas tol hetkel peamine tundus.
Tähenduse andmine ja julgus. Mõistus on võitmatu ja mõtted salakavalad, peale selle on neil võim emotsioonid kuhugi paku alla peitu lükata. Või noh, mis emotsioonid, see on ju ka peas. Kõik on peas. Samal ajal kui päriselt on kõik hoopis kehas. Kuigi ka mitte ainult.
Mitte midagi mõelda, mitte midgai ette teada ja lihtsalt olemas olla on hetketi siiski nii imeline. Olla nii, et ka järgmisel päeval oleks selle olemise pärast hea. Ja mitte kuidagi imelik või et eitea….
