Ilus nädalavahetus oli. Sai väga kaua magatud ja väga palju omi asju tehtud. Vaikselt ja ilma kuhugi kiirustama. Ja aega jäi kuidagi isegi üle.
Mõned kummalised kokkusattumised ja kohtumised sõpradega, keda pole kaua näinud. Vahepeal kuidagi oskad helistada niiväga õigetel hetekedel.
Lisaks täna veel joogatund ja üks huvitav pakkumine, mis võib ühe väga vägeva (selle sõna kõige otsesemas mõttes) inimesega kokku viia. Lõpuks tõlgid vaikselt prantsuse keelt ja vaatad küünlaid aknal. Ja ilus ja hea on tunne, et kaamose aeg teeb hoopis õnnelikuks. Omal kummalisel moel. Teate kui ilus on see hommikune valgus….. Müstiline. Ainus motivatsioon, mille pärast tõusta. Ja see soe niiske õhk männimetsarajal. Ning iseendas olemise tunne. See peamine, siiski.
