Reedel tegime üht näitlejaproovi. Andsin mõned etüüdid ja ülesanded ja siis harjutuse lõpus tõdesid näitlejad, et “mingi mäng nagu kogu aeg oli, aga keegi ei saanud täpselt aru, milline”. “No jah, aga see vist ongi selline lugu,” lisas inimene meeskonnast, kes minuga proovi tegemiseks kaasas oli. Njah, jäin selle peale natuke mõtlema. Tüüpiline. Täpselt nii ongi.
Samas viimasel ajal on kõik need küsimused nii teisejärguliseks muutunud, kui mitte öelda, et kusagile tundmatusse haihtunud. Sest ka see filosoofiline teine plaan, mingi mõttemäng iseenda ja parimate sõpradega, ei ole minu jaoks enam huvitav. Praeguses protsessis olen ainult mina ja see maailm, mille ma enda ümber ehitanud olen. Ja siis väikesed abimehed, kes loodetavasti aitavad sel teoks saada. Tuge on tunda ja see on mõnus. Terviklikkus on tekkimas ja hetkel ei ole ruumi millegi muu jaoks.
