Kogu aeg juhtub rohkem kui ma jõuan siia kirja panna. Nii minu sees kui ka ümber. Põnevad ajad on käsil ja tahaks ennast selle kõige jaoks hästi avatud hoida. Enamasti ongi sellega hästi, aga kohati on ikka mingid asjad, mis olemise kinni jooksutavad.
Tegelikult on ju kõik täpselt selline nagu sa ise näed. Nagu sa ise endast välja annad teistele. Või siis ei anna. See on keeruline küsimus, eriti kunstis, kinokunstis. Stsenaariumides. Näiteks. Kummaline kahetisus – ühelt poolt jääb mulje, et tuleks olla aus ja kõik seljast visata, samas peaks justkui peitma mingit teist plaani. Mis võiks ideaalis ise enda eest rääkida. Minul samas kuidagi kulgevad asjad tavalislet vastupidi. Et ongi ainult too teine plaan. Ilma esimeseta, mis mind tõtt-öelda väga ei paelu.
Täna koju sõites olin meelega aeglane. Sest see kirjutis on ju ikkagi ennekõike minu laps. Ja selles on ükskõik millisel tasandil üsna palju mind ennast sees. “Sa ei saa olla Rodini mõtleja,” puistas T. Tõepoolest. Võib-olla siia ongi kutsa hauda kaevatud. Et ma alustan alati teisest plaanist, mis on minu jaoks iga kell olulisem kui esimene. Ka elulistes situatsioonides vist. Või noh, mis elulistes? Mis on elu, kohtumised, vestlused ja asjad? Kellele neid vestlusigi vaja? Mida need lõpuks meie arengule annavad? Ja ikkagi, kui ükskõik millest võib saada mõnel teisel hetkel ükskõik mis muu, siis on see kõik üks konstruktsioon. Mida hoiavad koos mingid pidevalt muutuvad tundevärelused. Milleta samas poleks elul mõtet. Kui nii, siis on põnevus garanteeritud. Aga kaks jalga tuleb väga kindlalt ja pidevalt maa peal hoida.
