Huvitav on see tunne alati enne iga uut võtet, meeskonda ja inimesi. Nii palju põnevust ja ootust ja ärevust. Nagu läheks esimesel septembril esimest korda kooli. Või nagu oleks uus kursus.
Ja mingis mõttes tuleb see helistamine ja jooksmine ja inimeste ühte kohta kokku kuhjamine ja kaadrisse laiali liigutamine väga õigel ajal. Sest iseenda jaoks on mind sellel suvel vist liigagi palju olnud. Piisavalt palju selleks, et asjad oleksid jälle minus õige koha peal. Ja et saaks vaikselt edasi vaadata. Eile latrna valguses said ka mõned uued algused kirja. Seemned alles, aga ikkagi. Tundub kuidagi veidi paradoksaalne, et kõige keerulisem ongi ju enda seest neid päris asju üles kaevata. Ma usun, et nad polegi minu puhul ehk niiväga sügaval, või vähemalt ma tean ka neid päris alumisi kihte üsna hästi. Aga ikkagi on ümber nii palju lärmi ja võsa, millest läbi murda. Samas, mis mõtet oleks üldse ilma kummaliste situatsioonide ja keeruliste isiksusteta hommikul rõdult kaugemale astuda.
