Vahel on nii kummaline, kuidas küsimus kohe ka vastuse saab. Tasub vaid pärida ja isegi kui sa küsides ei usu, et vastus tuleb, siis vahel ta tuleb kohe. Pealtnäha nii juhuslikult ja loomulikult. Ja jälle on see hetk, kus vägi teeb imesid. Hingel hakkab hea, sest ilmselt keegi siiski teab kõiki neid asju minust paremini.
Ja vahel teed endale oma asjatamistega nii palju nalja. Ja vahel… Jah vahel mõtled ilmselgelt liiga palju. Kuid siis korjad end jälle kokku ja jälle on väga naljakas. Aga kui pidevalt on võimalus iseendast ära käia ja ennast kõrvalt vaadata, emotsioonidesse ära uppuda kuigi juba sel hulpimise hetkel mõista, et kui vaid tahan, siis lõpetan kohe. Nagu nende sigarettidega, mida võib rõdul jalgu kõigutades teha lihtsalt seepärast, et on juulikuu. Siis on ju tegelikult nii, et midagi õieti polegi. Võib kõik välja mõelda ja järgmisel hetkel ära kustutada. Ja ega ma sellepärast enam hästi ei mõistagi, mis siis on ikka päriselt päriselt päriselt.
Küsimus ongi pigem selles, kas stsenaarium on juba olemas või pean ma selle ikkagi ise välja mõtlema? Igal juhul ei ole ma saanud sellega eelnevalt tutvuda. Kuid hetked siiski jäävad. Ja neid vabaks lasta ongi lihtsalt ilus.
