Asendustegevus õppimisele. Aga järgmisel nädalal saab olema laager minus eneses ja ma juba enam ei jaksa ära oodata. Kuidagi kaugele minema on see olemine triivinud viimasel ajal. Mõtteid on liiga palju ja ma tunnen, et jälle olen takerdunud vanadesse, aga kindlasti mitte headesse, mustritesse. Mingil ajahetkel oli kõik ju nii korras. Müstiline natuke, kuidas see tervik nii kiiresti hajuma kipub.
Kusjuures hetkel ei olegi otseselt mingeid tükikesi, mida peaks kokku korjama. On mingi abstraktne üldine minema triivimine. Lähemale mingitele skeemidele võib-olla. Ja ehk on kõik natuke udune ainult sellepärast, et ma pole viimased kolm nädalat korralikult maganud. Ja see paneb võimsamalt olemise paratamatust tundma. Vahel ma tean, et olen seda protsessi väga nautinud. Seekod vist siiski mitte ei ole see kord. Ühtegi imet pole ammu olnud. Isegi imepisikest võnget sinnapoole mitte. Aga ma usun ikka, et see tuleb. Kuulamiseks ja nägemiseks tuleb ka aega varuda.
Tahaks maale rohu peale. Ja kohe üsna kauaks.
