Sellel suvel ma tunnen end üle hulga aja kuidagi rahulikult ja hästi. Kõik kulgeb vaikselt. Ajuti esineb närivat rahutust, aga samas saab seda edumeelselt ümber kanaliseerida ja enda jaoks tööle panna. Kui vaid tahtmist on. Kevadega tegelikult ei anna võrreldagi. Selle mai algusega kus kõik need hiirekõrvus kikitavad kased ja kogu tärkav Eestimaa mind lihtsalt öökima ajas.
Puhtformaalslet ma ei olegi ju tegelikult sel suvel veel puhanud. See kõik on alles ees. Kuid emotsionaalselt on siiani kõik kulgenud peaaegu nagu sanatoorimuis – minu mõtted, minu inimesed, endale kulutatud aeg ja kuni lõpuni joosta lastud emotsioonid. Põrkugu või ristugu nad siis, see polegi enam oluline.
Juba hakkab tekkima tunne, et ehk loksubki kõik paika?
Täna sai muuhulgas tehtud ka põgus retk Saueaeugule, mis kujunes ütlemata sulniks. Kuuseladvad kõrgumas sumeda loojuva õhtupäikese poole, ristikad põllul, heinte täidlane ja küps lõhn ja Kõivu sugestiivne äng laval. Ja mitte laudadel vaid murul. Korraks proovis küll vihm tulla, paari piisaga, aga no kuidas ta saanukski… Ma usun, et inimestel oli sellist näitemängu väga vaja. Kummitab, paganas. Siiani.
