Pärnus oli eelmisel nädalal jälle erakordselt filmine. Esimesel päeval tabas kohe muidugi selline torm, et õnneks tappis see juba eos kõik mõtted minna randa seda Eesti ühte päikesega päva nautima. See päev oli sel ajal lihtsalt hoopis mingis teises linnas.
Mistõttu oli lõpptulemuseks kolm päeva vältav nonstop dokimaraton, kus lõunaöögiks on pontshikud ja Kalevi lahtised shokolaadikommid ja õhtujoogiks vein. Nii füüsiliselt kui vaimselt väga vabastav dieet, mida ma julgeks soovitada. Mingit muud isu lihtsalt ei olegi, filmid imevad ennast sinu sisse nagu kaanid ja siis seistes seal sellel Pärnu Vanalinna Kooli ette laotatud punasel vaibal, mis annab muide kogu tänavale ja puudele ka südapäeval punaka varjundi, püüad mõelda ja sünteesida, aga ega kaua aega ei anta. Jälle tuleb sisse minna ja istekoht võtta. Huvitav oli, et kõik hakkas toimuma mingis oma kummalises rütmis, ses suhtes, et lugesid küll filmide tutvustusi, aga tegelikult väga ei tekkinud valikuid. Enamasti läksid jalad trepist üles.
Ja kui ei vali, siis tuleb ka pettuda kuigi ma ei tea kas valmine oleks midagi muutnud. Aga tegelikult oli palju tordam kui ma ehk arvatagi oleks osanud ja nende mõnede väga tugevate elamuste pärast ma kõike muud tegelikult enam ei mäletagi. Ikkagi siiamaani, kõige rohkem ja kõige tugevamalt kummitab “Shared children: Jelle and Abe”. Uskumatu lugu sellest, kuidas lapsed on tehtud nii,e t armastust pole olnudki või siis on see armastus mingil hetkel otsa saanud. Ja järele jäänud üksteise süüdistamine ja täietsi absurdesete detailideni viidud kohtumõistmine. Ja kõige selle pärast kannatavad lapsed.
Ja siis oli veel üks väga hingelähedne naisefilm “Driving men”, kus oli muidugi kõigepealt tugev annus egotrippi, sest tädi Susan Mogul oli võtnud ise nii rezza, ope, helimees, monteerija kui produtsent olla. Vist on üleliigne mainida, et üleliia objektiivne see jah ei olnud või siis pigem nii, et ilmslet keegi kõrvaltvaataja, keegi analüüsiva pilguga autor oleks leidnud rohkem plaane ja huvitavamaid tahke. Aga sellest hoolimata ma nii väga väga armastasin seda filmi!!!!!! Mogul oli lihtsalt suutnud korraldada omale suurepärase elu nautides pidevalt tähelepanu, olles väga hea sõber väga paljude superhuvitavate meestega ja samas jäädes ise vabaks, iseendaks. Muidugi ta haleteses ennast, ta ei suutnud oma tegelikult väga lahedas situatsioonis õnnelik olla peamiselt ühiskonna surve pärast. Selles mõttes oli ta ikkagi nõrk, aga kes meist siis ei oleks. Ja lõpuks ta leidis ka oma armastuse, 58-selt. Aga samas, arvestades, et ta ikka ju veel elab ja film on tehtud eelmisel aasal, on tal nüüd suure tõenäosusega keegi uus.
Ja siis veel tugevatest ja enseteadlikest naistest – film Stalini tütrest Svetlana Allilujevast pealkirjaga “Svetlana”. Siin oli päris hämmastav noor dokumentalist Irina Gedrovich, kelle natuke lapselike (mis tulenesid ilmselt noorusets ja kontekstitundmatusest) küsimuste peale Sveta ikka päris mitu korda päris pahaseks sai ja see kõik oli sees. Väga hea autori eneseirooniline portreteerimisstiil. Aga Sveta lugu oli värvikas, põhiliselt ajendasid teda liigutama erinevad kapriisid. Pidevalt vajadus millegi uue järele, neli abielu, millest ühegi lõpetamiseks polnud ühtki käegakatsutavat põhjust ja põgenemine USAsse (tõsi jah, see oli tol ajal suht mainstream, kes ainult sai).
Siis oli veel üks väga armas film, kus vanamees jutustas lugu ehk “Swallow” ja mulle väga väga meeldis ka india pühadest tantsijatest poistest ehk gotipuadest rääkiv “The Sacred Dancer”. Need tüdrukuteks maskeeritud india noormehed olid lihtsalt niiii ilusad ja operaator oli teinud niii head tööd. Täielik visuaalne dessert.
Täna sai läbi ka Henry Milleri “Vähi pöörijoon”, mida ma vist lugesin peaaegu kuu aega. Jah, ma olen väga aeglane. Aga mulle meeldis sealt üks tsitaat: “Aga nimelt sellepärast, et kõik võimalused on sinu vastu ja lootust on nii vähe, on elu siin nii magus. Päevhaaval. Ei eilset ega homset.”
